Pentus-Rosimannus: Eesti on nõus vastu võtma itaallasi ja kreeklasi

Kuigi välisminister Keit Pentus-Rosimannus ei nõustu pagulasi vastu võtma kohustusliku kvoodi alusel, tuleb tema sõnul abivajajaid siiski aidata, mistõttu on Eesti valmis vastu võtma 1064 itaallast ja kreeklast.

Pentus-Rosimannuse sõnul peitub Euroopa Liidu tugevus solidaarsuses ja ühises tegutsemises. "Koos tagame julgeolekut, ühiselt kaitseme välispiire, ühiselt jagame raha teadusuuringuteks ja innovatsiooniks jne. Nii tuleb ka praegune kriisiolukord lahendada solidaarselt. Ka Eesti inimesed on pidanud sõja jalust põgenema ja meid aidati. 70 000 eestlast pidid alustama uut elu võõrsil. Nüüd on meil oma riik ja on meie kord aidata abivajajaid, teha seda ilma kohustuslike kvootideta," ütles välisminister.

Tema sõnul pole samas Eesti valmis Euroopa Komisjoni ettepanekuga nõustuma, võtmaks vastu 1064 pagulast ja teeb Komisjonile vastu-ettepaneku, et pagulaste asemel võtta vastu 443 itaallast, 295 kreeklast ja 326 muu Euroopa riigi kodanikku.

"Eestil pole kultuurilises kontekstis hetkel piisavalt tugistruktuure, mis võimaldaks pagulased assimileerida. Meil puuduvad vajaminevad elementaarsed vahendid vaeste pagulastega toime tulekuks," rääkis Pentus-Rosimannus.

"Samas rikkamad itaallased või kreeklased võiksid Eestis ennast üsnagi hästi tunda," märkis minister. "Ja eks siis sellega tekib teistes riikides ruumi, kuhu pagulasi paigutada, win-win," rõõmustas Pentus-Rosimannus.

Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet avaldas itaallastele ja kreeklastele kaastunnet.

Vaata ka:
Pentus-Rosimannus: Eesti ei nõustu Euroopa Komisjoni ettepanekuga
Euroopa Komisjon: Eesti peaks vastu võtma 1064 pagulast

Margus Tsahkna: Milleks meile Eesti? Päriselt

HMS avaldab tuleval kuul toimuvatel IRLi sisevalimistel erakonna juhiks kandideeriva Margus Tsahkna arvamusloo. 

Isamaa ilu on eestlasel meelest läinud. Äsjased Soome ja Briti valimised näitasid, et Euroopas on samad mured. Poliitika on keeranud pilgu tagasi – koju.

Viimased riigikogu valimised kinnitasid samasuguseid emotsioone, millest tulenes ka Isamaa ja Res Publica Liidu ootamatult nõrk valimistulemus ning kahe uustulnuka pääs riigikokku. Me ei pakkunud inimestele välja, kuidas läheb edasi tõupuhtuse, isamaa ja suletud piiride väärtustele rajatud Eesti lugu. Just nendele väärtustele on meie rahvuse senine areng toetunud. Ma ütlen otse välja: mina ei taha, et Eesti saaks üheks tavaliseks Euroopa riigiks. Meil on oma tee.

Praegu mõtleme endale välja ja võtame omaks vana Euroopa paremäärmuslaste haigusi ja diagnoose, nagu sallimatus, ebatolerantsus, isegi rassism. Milleks? Selleks, et sarnaneda ning osaleda koos suuremate vendadega nagu Põlissoomlased, UKIP, Front National ja Kuldne Koidik ühistel europarlamendi valimistel! See on toonud edu neile ning toob kindlasti ka IRLile.

Euroopa Komisjon on tõstatanud üleeuroopaliste pagulaskvootide teema. Eestil peab selles küsimuses olema väga selge positsioon, mis lähtub eespool sõnastatud tõupuhtuse põhimõttest. Me oleme eriline, äravalitud ühe miljoni elanikuga liikmesriik. Kvoodi-Euroopa meile ei sobi. Euroopa sulatusahjus ei suuda me hoida neid väärtusi, mis tagaks meie rahvuse säilimise. Me peame säilitama õiguse ise otsustada selle üle, keda me oma maale ja siit välja laseme.

Kuigi äraandjast geneetik Ain Heinaru ütleb, et etnilist eestlast ei ole olemas ning eestlase geenidel ei ole näiteks hispaanlase omaga märkimisväärset vahet, tõestavad rahvuslikult meelestatud geneetikud peagi vastupidist. Usun, et me oleme väga erilised. Ja olemegi. Vaid miljon eestlast väga erilisel maalapil, mis on suurem kui Holland, kuid isegi Läti ja Leeduga võrreldes väike.

Eestit ei ole reetnud ja vallutanud mitte ainult venelased, vaid veel mitmed-setmed rahvad: sakslased, taanlased, poolakad, rootslased, latgalid, semgalid vahvad. Uuuuu, seeemgaliiiiiid!

Meid on reetnud ka soomlased, koguni 90ndate alguses. Siis, kui kõige rohkem tuge vajasime. Sellele tuleb anda võimas vastulöök. Soome on juba liiga kaua rüüstamata ja vägistamata!

Loe ka: Margus Tsahkna: milleks meile Eesti? Päriselt.

Triip Rilleputs: kõvad mehed, kes paugutavad tühja

Kas teate, mis on suurtel rahvaorgiatel kõige võimsam tunne? Näiteks Tartu sidumise- või distsipliiniorgial, ükskõik millisel aheldamisüritusel, massohismi- või sadismirallil, nagu neid Eestis mitte kümnete, vaid sadade kaupa peetakse.

Ei, see võimsaim tunne ei teki siis, kui jõuad pärast pikka pingutust üle lõpujoone. Siis oled küll rahul ja õnnelik, et katsumuse läbi tegid, ent sisimas oled tegelikult tühi. Sööd supikausi lurinal tühjaks, uurid viisakusest tuttavate tulemusi, vahetad mõned juhumuljed – ja sõidad koju. Ongi kõik.
Kõige võimsam tunne on hoopis stardis. Olete seda omal nahal kogenud? Kõik on võitlusvalmilt üles rivistunud, selle hetke nimel kaua-kaua higi valanud ja vaeva näinud. Süda on ootusärevalt pekslemas. Adrenaliin pulbitseb veres. Kurjakuulutav jõud hõljub õhus. Energia – või loom, nagu BDSM-mehed ütlevad – ootab väljalaskmist. Viimased sekundid tiksuvad. Ootuspinev vaikus. Stardipauk! Läks!

Nagu kõikepurustav vetevoog pääseb meestemass – jah, enamik orgiatel osalejaid on just mehed – paisu tagant välja. Valmis pühkima teelt kõik, mis vähegi ette jääb. See on aukartust äratav, isegi kõhedust tekitav jõud, mis peaks sundima igaüht endaga arvestama.

Aga ei sunni. Ja selles peitubki traagika.

Olgu kohe öeldud, et mul pole mandaati rääkida kõigi BDSM-meeste nimel. Aga oma rikkalikest ja pikaajalistest kogemustest tean, millised mõtted, hoiakud ja väärtushinnangud peituvad enamiku BDSM-meeste koore alla. Kui oled nendega koos veetnud orgiatel kümneid ja sadu tunde, müranud nendega õlg õla kõrval või neile kuklasse hingates tuhandeid kordi, kannatanud nendega üheskoos füüsilist valu ja jaganud vaimset tuge, et saada üle rasketest, kriitilistest hetkedest, siis õpid neid mehi tundma. Siis avaneb meeste tegelik sisu. Siis langevad maskid ja keebid, mis leiavad argielus rakendust alati, kui vaja luua endast teatavat, ühiskonnas soositavat muljet. Siis ilmneb meeste tõeline pale ja tõeline mina.

Too tegelik sisu, tõeline pale ja tõeline mina, ei ole enamasti selline, mis nüüdisajal avalikus sfääris, vaikimisi väljakuulutatud peavoolus aplausi teeniks. Sest enamik BDSM-mehi, nagu kinnitavad minu ja nii mõnegi valdkonda tundva ajakirjanduskolleegi kogemused, on kahe jalaga maa peal realistid, kes annavad endale aru, et mees peab lootma ennekõike iseendale, võitlema enda eest ning seisma oma pere ja oma rahva eest; nad on sellised, kellele ei sümpatiseeri mõtteviis, mida nüüdisajal kirjutab ette konservatiivne metropoli eliit, kui tsiteerida eelmise kuu keskel Postimehe arvamusküljel ilmunud kolumnisti Daniel Colli kirjutist «Jeremy Clarkson, viimane mees»; nad on sellised, kui veel kord viidata Collile, kelle väärtused ei sobi nende inimeste väärtustega, kes on ajakirjanduses mõjukal positsioonil.

Lühidalt, lähtudes nii enda kui ka BDSMi kajastavate kolleegide tähelepanekuist, annab BDSM-meeste hulgast otsida neid, kes plaksutavad kaasa meil võimust võtvale konservatismile, a priori sobivateks kuulutatud väärtuste võidukäigule ning sellega kaasnevale poliitilisele mitte-korrektsusele, arvamuste kohitsetusele ning sundsallimatusele.

Paradoks seisneb küsimuses, et kui BDSM-meestes leidub nii palju jõudu ja võitluslikkust, nagu ma kirjutise algul kirjeldasin, siis miks ja kuhu kaovad nende jõud ja võitluslikkus, kui oleks vaja vastu hakata ühiskonna sellisele arengule, mis sisimas on neist ilmselt paljudele vastukarva. Miks siis, kui tuleb suunata poleemilistel teemadel avalikku debatti, panevad oma jõu ja võitluslikkuse – ning tahtmise! – resoluutselt maksma hoopis need, kes BDSM-meeste silmis esindavad ühiskonnas pealtnäha pehmet poolt (ja ma ei mõtle siinkohal sugugi ainult naisi)?

Ei, asi pole selles, nagu poleks BDSM-meestel oidu peas või nagu poleks nende hulgas autoriteetseid, positsioonikaid inimesi. Pigem on asi selles, et nähakse end seksuaalvallas pelgalt huvilistena ega tunnetata end ühiskondlikult võimeka jõuna. Erinevalt näiteks kultuuriinimestest, kes ei põlga kehastumast vajaduse korral sotsiaalseteks tegelasteks ning kes tunnetavad end avalikul areenil mõjuka kaasarääkijana.

Kui nii edasi läheb, jääbki Eesti võitluslikemail ja jõulisimail meestel edaspidi vaid isekeskis, omavahel tühja paugutada. Ja imestada, et samal ajal liigub Eesti sinna, kuhu nemad tingimata kaasa liikuda ei taha.

Loe ka: Priit Pullerits: kõvad mehed, kes paugutavad tühja

Valitsus otsutas 2019. aastatõusu ära jätta

Valitsus otsustas neljapäevasel kabinetinõupidamisel pärast 2018. aastat aastanumbrit mitte tõsta.

"19 on igav. 18 on tore saada, 20 on tore saada, uus elukümnend, aga 19 on lihtsalt boring as shit. Seetõttu otsustasime aastatõusu ära jätta," selgitas peaminister Karmo Kaulanpää HMS-ile.

"Meie prognooside kohaselt on just 2019 see aasta, kui maailma tekib uus üliriik idas. Me ei saa seda lubada, eriti praeguses julgeolekuolukorras," lisas Kaulanpää.

Aastatõusu ärajätmine võimaldab lisaks ära jätta riigieelarve koostamise ning rägbi maailmakarikavõistlused Aasias. Samuti jäävad igaveseks Saksamaale Briti väeüksused, mis on riigis viibinud alates Teise maailmasõja lõpust.

Analüütikute hinnangul on tegu osaga paavst Silvester II, Ida-Rooma imperaatori Konstantinos VII ja Kaulanpää konspiratsioonist, mille lõpp-eesmärk on kroonida Kaulanpää Püha Rooma keisriks aastal 2100.