Riigikogu liikmed sõidavad Indiasse ekspeditsioonile

Andres ja Mart seisid künkal mingi palmilaadse põõsa varjus. Oli lämbe ja tuulevaikne ja Mart oli oma valge ekspeditsioonikiivri rihmaga rinnale lasknud, kuigi sogase kanali poolt eksisid moskiitod ka siia. Ta rüüpas välipudelist ja vaatas, kuidas Andres binokliga New Delphi lõhnaküllast slummi uuris.
"Indialased, täiesti kindlasti," ütles binokli omanik. "Väga inimese moodi, aga kõhnad ja räpased. Julgeksin öelda, et võib-olla isegi tsiviliseerimata."
"Arvad?" uuris Mart murelikult.
"Võivad olla küll: kui nad oleksid tsiviliseeritud, oleksin ma autosid näinud. Äkki on koguni kannibalid?"
Mart haaras igaks juhuks maast oma jämeda elevandipüssi, "Vahest peaksime laagrisse tagasi minema ja end paremini varustama? Saame ehk Kalevi kommide ja värviliste helmestega nende usalduse võita ja võib-olla isegi vahetuskaupa teha?"
"Kahtlane, meie tõlk rabeles ju öösel köidikud lahti..."
"Igal juhul peame me siia tagasi tulema: ma rajaksin siia imelise mõisa. Kujutan seda juba vaimusilmas ette: selle kuurilasu asemel laiub haljendav aas, siia teen maja, taamal viljakad põllud. Tee, vürtsid. Elevandiajajad..."
"Uusmaad on meile siin kõigile! Milline imeline maa!" õhkas Andres ja kirjutas oma kapsastunud logiraamatusse GPSilt loetud koordinaadid.

Slummiaroomidest pundunud tolmune kirdetuul puhus verest rasked moskiitod üle kanali ja raudtee.

Postimees: Riigikogu liikmed sõidavad Indiasse ekspeditsioonile