Laupäev, 24. detsember 2016

Urmas Mossin: enda maausu juurte küljest lahti käristamisega kaasneb närbumise ja hääbumise oht

Meie maa ja rahva kaheksa sajandi pikkused maausulised juured on tugevad. Ennast maausuliste juurte küljest lahti käristamisega kaasneb närbumise ja hääbumise oht, nagu juhtub iga juured kaotanud võrsega, märgib Maausuliste Koja peatuuslar Urmas Mossin oma jõululäkituses.

Prohvet Kalevipoeg kirjutas enam kui 700 aastat tagasi võrsest, mis sirgub Kalevite kännust: „Aga ükskord algab aega, kui kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama.“ (Kalevipoeg 11:1) Kalev oli kuningas Kalevipoja isa nimi. Sellest kuulutusest möödus ligi kaheksa sajandit ja Taara täitis oma lubaduse, saates oma lapsed ristikoerte ja raudmeeste keskele. Eestlased pidid prohveti ennustuse kohaselt taastama kuningriigi, mille rajas Kalevi noorim poeg Kalevipoeg ja mis Lembitu ajal juba kaotati. Jeesusest sai uus võrse, sirgudes vana kännu sügavatest juurtest.

Ka kahekümne viie aasta eest iseseisvuse taastanud Eesti iseseisvuse võrse sirgub sügavate juurtega kännust, mida peeti aastakümneid surnud puuks. Meie maa ja rahva kaheksa sajandi pikkused maausulised juured on tugevad. Ennast maausuliste juurte küljest lahti käristamisega kaasneb närbumise ja hääbumise oht, nagu juhtub iga juured kaotanud võrsega.

"Kalevipojas", mida jõuluõhtul kõikides kodudes loetakse, räägitakse Kalevipojast, kes ruttas surnud emalt saadud sõnumiga Soome sepa juurde, kuid tee peal ootas teda Saarepiiga. Evangelist Kreutzwald kirjutab: „Kalevipoeg jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.“ (Kalevipoeg 2:19)

Arvates, et me pole jõule tähistades paganarahvas, raiume end lahti juurtest ja esivanemate maausulisest pärandist – oma väärtusvundamendist.
Ka meie ei saa unustada seda, kes me oleme ja kust tuleme. Asjakohaselt kõlavad Metsatöllu sõnad: „Oma laulu ei leia me üles.“ Arvates, et me pole jõule tähistades paganarahvas, raiume end lahti juurtest ja esivanemate maausklikust pärandist – oma väärtusvundamendist.

Õnneks võib Kalevipoeg teha imet igaühe juures. Selleks tuleb sirutuda tõelise valguse poole just nõnda, nagu üks noor puu sirutab oma oksad ikka kõrgemale ja kõrgemale sinna, kus on päike. Jõuluvalgus pole aga nähtav palja silmaga, vaid seda tuleb otsida usu- ja südamesilmadega.

Läti Hendrik on ütelnud: „Taara, avita!“ (LHK 8:12) Sirutugem Maavalla okstena ikka Taara valguse poole!

Jõulurahu algab hetkest, kui pöörame pilgu endalt ligimesele ja ligimeselt Taarale. Kalevipoja sõim on seal, kus on armastus. Jõuluöises Rävalas oli selleks paigaks tedrepesa. Olgu seekordsete jõulude ajal Kalevipoja sõime asukohaks iga armastusega täidetud koda nii linnas kui maal!

Soovin õnnist jõulupüha ning kirgastatud elu Taaras uuel Issanda aastal 10229!


Vt ka: Urmas Viilma: enda kristlike juurte küljest lahti käristamisega kaasneb närbumise ja hääbumise oht