EELK peapiiskop Urmas Viilma tegi Eesti Rahva Muuseumi külastamisest ajendatuna avalduse, milles vabandab ja tunneb kahetsust kultuurilise hävitustöö pärast, mille nii Eestis kui ka mujal Euroopas panid toime reformatsiooniaegsed protestandid.
Peapiiskop Urmas Viilma lahkus Eesti rahva muuseumi avamispeolt kahetiste tunnetega. Teda häiris eksponaat, mille juures oli üks selgitav sõna - reformatsioon.
"Tegemist on suure, peaaegu inimese kõrgusega läbipaistva ekraaniga, millel on kuvatud valgusjoontega Neitsi Maarja figuur. See figuur on seal püsivalt, kuni keegi lööb jalaga ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohta ekraani all servas. Löögi tagajärjel lendab figuur kildudeks. Ja see ongi selle eksponaadi mõte – lasta purustada jalalöögiga Neitsi Maarja kujutis," kirjeldas Viilma oma Facebooki lehel.
"Kui eksponaadi autorid näevad selles eelkõige vaid ajaloolist fakti, siis usklike inimeste jaoks, keda on Eestis jätkuvalt ka 500 aastat pärast neid sündmuseid, on selle figuuri puhul tegemist endiselt Neitsi Maarjat kujutava pildiga, mille lõhkumine jalalöögiga on vastuvõetamatu ja riivab usulisi tundeid ning mõjub pilkena," kirjutas ta.
"Mul on väga kahju, et protestandid nagu mina, kelle tegevusest on sündinud luteri kirik, sealhulgas EELK, panid omal ajal toime selliseid barbaarsusi. Tänapäeva Euroopas on üldiselt kombeks arvata, et me oleme niisugustest asjadest välja kasvanud, oleme kultuursemad ja targemad. Mõnedki halvustavad islamit, kuna moslemite seas on radikaale, kes veel praegugi lõhuvad hindamatuid kultuuriväärtusi. Meid šokeerib, kui me näeme videosid, kus Talibani ja ISISe usuhullud hävitavad Vana-Lähis-Ida ja Antiik-Rooma kunsti ja arhitektuuri, ja me tahame uskuda, justkui meil poleks sellega midagi pistmist.
Samas oli see kõigest mõni sajand tagasi, kui siinsamas Eestiski meie enda õndsa usuisa Luteruse õpetusega õigustati märatsemist ja rüüstamist. Me ei saa öelda, justkui oleks pildirüüstamine Tallinnas ja Tartus olnud vähem häbiväärne kui Pronksiöö. Pigem vastupidi: Pronksiööl ei rünnanud isegi kõige vägivaldsemad jõugud meie ühist Eestimaa kultuuri, ei laastatud muuseume ja teatreid, rääkimata kirikutest. Reformatsiooni käigus toimunud sündmused - ei, mitte iseenesest "toimunud", vaid meie oma inimeste tehtud teod, usuliste ettekäänetega õigustatud - põhjustasid meie kultuuripärandile korvamatut kahju. Me ise hävitasime suure osa pärandist, mida nüüd Eesti Rahva Muuseumis ei ole ega saagi olla. Selle asemel peaks ERMi ekspositsioonis olema suur tühimik.
Tuleval aastal möödub reformatsiooni algusest viissada aastat. Meile, protestantidele, annab see hea ajendi vaadata peeglisse ja tunnistada, et meie selja taga on ajalugu, milles on nii head kui ka halba. Ehkki reformatsioon ei tähendanud üksnes ega isegi mitte eelkõige pildirüüstet, ei saa me eitada, et see toimus. On hea, kui me suudame ajaloost õppida ja võtta kaasa üksnes Kuid me ei tohi ka halba unustada, vaid peame pidama meeles, et sellistel asjadel ei tohi korduda lasta. Me peame pidama meeles, et usuga ei tohi õigustada barbaarsust ja vihkamist. Kui me püüaksime seda eitada ja unustada, milline oleks selle pedagoogiline mõju? Kui me mõtleme, et ühel päeval võiks luterlusega põhjendades uuesti süüdata reaalselt eksisteerivaid hooneid Tallinnas, siis ehk näeme asju teises valguses.
Mul on häbi. Mul on häbi mitte üksnes selle pärast, et minuga sama usku jagavad inimesed tegid midagi niisugust, õigustades end sellesama usuga, vaid ka selle pärast, et mitte kordagi selle viiesaja aasta vältel pole keegi meist võtnud endale vastutust. Mitte kordagi pole luterlik kirik tunnistanud, et see oli vale, kahetsenud kuritegusid ja vabandanud kogu Eestimaa rahva ees, kellelt rööviti tähtis osa tema kultuurist.
Tänapäevast EELK-d ei olnud reformatsiooni ajal veel olemas, nii nagu ei olnud isiklikult mindki. Kuid kui me tahame pidada end osaks ajaloost ja traditsioonist, mitte arvate, et sündisime eile tühjast kohast, peame kandma kogu ajaloo koormat, mitte valima välja meeldivaid osi ja kõike muud eitama. Seepärast ütlen ma: ma vabandan. Mul on kahju. Ja ma püüan teha kõik, et mitte kellelgi poleks põhjust uskuda, justkui võiks luterlusest kunagi taas sündida midagi nii mõistuse- ja inimsusevastast, midagi nii madalat ja Kristuse õpetusele nii vastupidist nagu seda oli pildirüüstamine viissada aastat tagasi.
Ma tänan Eesti Rahva Muuseumi, et ta seadis meie ette peegli ja meid sellele valusale teemale mõtlema sundis."
Facebooki postituse kommentaarides avaldas Urmas Paet Urmas Viilmale ja EELK-le kaastunnet.
Vaata ka:
Peapiiskop Viilma: ERM-is Neitsi Maarja kujutise jalaga löömine solvab usklikke ja jätab ajalooliselt vale mulje
Peapiiskop Urmas Viilma lahkus Eesti rahva muuseumi avamispeolt kahetiste tunnetega. Teda häiris eksponaat, mille juures oli üks selgitav sõna - reformatsioon.
"Tegemist on suure, peaaegu inimese kõrgusega läbipaistva ekraaniga, millel on kuvatud valgusjoontega Neitsi Maarja figuur. See figuur on seal püsivalt, kuni keegi lööb jalaga ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohta ekraani all servas. Löögi tagajärjel lendab figuur kildudeks. Ja see ongi selle eksponaadi mõte – lasta purustada jalalöögiga Neitsi Maarja kujutis," kirjeldas Viilma oma Facebooki lehel.
"Kui eksponaadi autorid näevad selles eelkõige vaid ajaloolist fakti, siis usklike inimeste jaoks, keda on Eestis jätkuvalt ka 500 aastat pärast neid sündmuseid, on selle figuuri puhul tegemist endiselt Neitsi Maarjat kujutava pildiga, mille lõhkumine jalalöögiga on vastuvõetamatu ja riivab usulisi tundeid ning mõjub pilkena," kirjutas ta.
"Mul on väga kahju, et protestandid nagu mina, kelle tegevusest on sündinud luteri kirik, sealhulgas EELK, panid omal ajal toime selliseid barbaarsusi. Tänapäeva Euroopas on üldiselt kombeks arvata, et me oleme niisugustest asjadest välja kasvanud, oleme kultuursemad ja targemad. Mõnedki halvustavad islamit, kuna moslemite seas on radikaale, kes veel praegugi lõhuvad hindamatuid kultuuriväärtusi. Meid šokeerib, kui me näeme videosid, kus Talibani ja ISISe usuhullud hävitavad Vana-Lähis-Ida ja Antiik-Rooma kunsti ja arhitektuuri, ja me tahame uskuda, justkui meil poleks sellega midagi pistmist.
Samas oli see kõigest mõni sajand tagasi, kui siinsamas Eestiski meie enda õndsa usuisa Luteruse õpetusega õigustati märatsemist ja rüüstamist. Me ei saa öelda, justkui oleks pildirüüstamine Tallinnas ja Tartus olnud vähem häbiväärne kui Pronksiöö. Pigem vastupidi: Pronksiööl ei rünnanud isegi kõige vägivaldsemad jõugud meie ühist Eestimaa kultuuri, ei laastatud muuseume ja teatreid, rääkimata kirikutest. Reformatsiooni käigus toimunud sündmused - ei, mitte iseenesest "toimunud", vaid meie oma inimeste tehtud teod, usuliste ettekäänetega õigustatud - põhjustasid meie kultuuripärandile korvamatut kahju. Me ise hävitasime suure osa pärandist, mida nüüd Eesti Rahva Muuseumis ei ole ega saagi olla. Selle asemel peaks ERMi ekspositsioonis olema suur tühimik.
Tuleval aastal möödub reformatsiooni algusest viissada aastat. Meile, protestantidele, annab see hea ajendi vaadata peeglisse ja tunnistada, et meie selja taga on ajalugu, milles on nii head kui ka halba. Ehkki reformatsioon ei tähendanud üksnes ega isegi mitte eelkõige pildirüüstet, ei saa me eitada, et see toimus. On hea, kui me suudame ajaloost õppida ja võtta kaasa üksnes Kuid me ei tohi ka halba unustada, vaid peame pidama meeles, et sellistel asjadel ei tohi korduda lasta. Me peame pidama meeles, et usuga ei tohi õigustada barbaarsust ja vihkamist. Kui me püüaksime seda eitada ja unustada, milline oleks selle pedagoogiline mõju? Kui me mõtleme, et ühel päeval võiks luterlusega põhjendades uuesti süüdata reaalselt eksisteerivaid hooneid Tallinnas, siis ehk näeme asju teises valguses.
Mul on häbi. Mul on häbi mitte üksnes selle pärast, et minuga sama usku jagavad inimesed tegid midagi niisugust, õigustades end sellesama usuga, vaid ka selle pärast, et mitte kordagi selle viiesaja aasta vältel pole keegi meist võtnud endale vastutust. Mitte kordagi pole luterlik kirik tunnistanud, et see oli vale, kahetsenud kuritegusid ja vabandanud kogu Eestimaa rahva ees, kellelt rööviti tähtis osa tema kultuurist.
Tänapäevast EELK-d ei olnud reformatsiooni ajal veel olemas, nii nagu ei olnud isiklikult mindki. Kuid kui me tahame pidada end osaks ajaloost ja traditsioonist, mitte arvate, et sündisime eile tühjast kohast, peame kandma kogu ajaloo koormat, mitte valima välja meeldivaid osi ja kõike muud eitama. Seepärast ütlen ma: ma vabandan. Mul on kahju. Ja ma püüan teha kõik, et mitte kellelgi poleks põhjust uskuda, justkui võiks luterlusest kunagi taas sündida midagi nii mõistuse- ja inimsusevastast, midagi nii madalat ja Kristuse õpetusele nii vastupidist nagu seda oli pildirüüstamine viissada aastat tagasi.
Ma tänan Eesti Rahva Muuseumi, et ta seadis meie ette peegli ja meid sellele valusale teemale mõtlema sundis."
Facebooki postituse kommentaarides avaldas Urmas Paet Urmas Viilmale ja EELK-le kaastunnet.
Vaata ka:
Peapiiskop Viilma: ERM-is Neitsi Maarja kujutise jalaga löömine solvab usklikke ja jätab ajalooliselt vale mulje
Postitused
1 kommentaar:
Kas piiskop käis tõesti öösel seda taiest rüüstamas! No,vähemalt vabandab
Postita kommentaar