Kas teate, mis on suurtel rahvaorgiatel kõige võimsam tunne? Näiteks Tartu sidumise- või distsipliiniorgial, ükskõik millisel aheldamisüritusel, massohismi- või sadismirallil, nagu neid Eestis mitte kümnete, vaid sadade kaupa peetakse.
Ei, see võimsaim tunne ei teki siis, kui jõuad pärast pikka pingutust üle lõpujoone. Siis oled küll rahul ja õnnelik, et katsumuse läbi tegid, ent sisimas oled tegelikult tühi. Sööd supikausi lurinal tühjaks, uurid viisakusest tuttavate tulemusi, vahetad mõned juhumuljed – ja sõidad koju. Ongi kõik.
Kõige võimsam tunne on hoopis stardis. Olete seda omal nahal kogenud? Kõik on võitlusvalmilt üles rivistunud, selle hetke nimel kaua-kaua higi valanud ja vaeva näinud. Süda on ootusärevalt pekslemas. Adrenaliin pulbitseb veres. Kurjakuulutav jõud hõljub õhus. Energia – või loom, nagu BDSM-mehed ütlevad – ootab väljalaskmist. Viimased sekundid tiksuvad. Ootuspinev vaikus. Stardipauk! Läks!
Nagu kõikepurustav vetevoog pääseb meestemass – jah, enamik orgiatel osalejaid on just mehed – paisu tagant välja. Valmis pühkima teelt kõik, mis vähegi ette jääb. See on aukartust äratav, isegi kõhedust tekitav jõud, mis peaks sundima igaüht endaga arvestama.
Aga ei sunni. Ja selles peitubki traagika.
Olgu kohe öeldud, et mul pole mandaati rääkida kõigi BDSM-meeste nimel. Aga oma rikkalikest ja pikaajalistest kogemustest tean, millised mõtted, hoiakud ja väärtushinnangud peituvad enamiku BDSM-meeste koore alla. Kui oled nendega koos veetnud orgiatel kümneid ja sadu tunde, müranud nendega õlg õla kõrval või neile kuklasse hingates tuhandeid kordi, kannatanud nendega üheskoos füüsilist valu ja jaganud vaimset tuge, et saada üle rasketest, kriitilistest hetkedest, siis õpid neid mehi tundma. Siis avaneb meeste tegelik sisu. Siis langevad maskid ja keebid, mis leiavad argielus rakendust alati, kui vaja luua endast teatavat, ühiskonnas soositavat muljet. Siis ilmneb meeste tõeline pale ja tõeline mina.
Too tegelik sisu, tõeline pale ja tõeline mina, ei ole enamasti selline, mis nüüdisajal avalikus sfääris, vaikimisi väljakuulutatud peavoolus aplausi teeniks. Sest enamik BDSM-mehi, nagu kinnitavad minu ja nii mõnegi valdkonda tundva ajakirjanduskolleegi kogemused, on kahe jalaga maa peal realistid, kes annavad endale aru, et mees peab lootma ennekõike iseendale, võitlema enda eest ning seisma oma pere ja oma rahva eest; nad on sellised, kellele ei sümpatiseeri mõtteviis, mida nüüdisajal kirjutab ette konservatiivne metropoli eliit, kui tsiteerida eelmise kuu keskel Postimehe arvamusküljel ilmunud kolumnisti Daniel Colli kirjutist «Jeremy Clarkson, viimane mees»; nad on sellised, kui veel kord viidata Collile, kelle väärtused ei sobi nende inimeste väärtustega, kes on ajakirjanduses mõjukal positsioonil.
Lühidalt, lähtudes nii enda kui ka BDSMi kajastavate kolleegide tähelepanekuist, annab BDSM-meeste hulgast otsida neid, kes plaksutavad kaasa meil võimust võtvale konservatismile, a priori sobivateks kuulutatud väärtuste võidukäigule ning sellega kaasnevale poliitilisele mitte-korrektsusele, arvamuste kohitsetusele ning sundsallimatusele.
Paradoks seisneb küsimuses, et kui BDSM-meestes leidub nii palju jõudu ja võitluslikkust, nagu ma kirjutise algul kirjeldasin, siis miks ja kuhu kaovad nende jõud ja võitluslikkus, kui oleks vaja vastu hakata ühiskonna sellisele arengule, mis sisimas on neist ilmselt paljudele vastukarva. Miks siis, kui tuleb suunata poleemilistel teemadel avalikku debatti, panevad oma jõu ja võitluslikkuse – ning tahtmise! – resoluutselt maksma hoopis need, kes BDSM-meeste silmis esindavad ühiskonnas pealtnäha pehmet poolt (ja ma ei mõtle siinkohal sugugi ainult naisi)?
Ei, asi pole selles, nagu poleks BDSM-meestel oidu peas või nagu poleks nende hulgas autoriteetseid, positsioonikaid inimesi. Pigem on asi selles, et nähakse end seksuaalvallas pelgalt huvilistena ega tunnetata end ühiskondlikult võimeka jõuna. Erinevalt näiteks kultuuriinimestest, kes ei põlga kehastumast vajaduse korral sotsiaalseteks tegelasteks ning kes tunnetavad end avalikul areenil mõjuka kaasarääkijana.
Kui nii edasi läheb, jääbki Eesti võitluslikemail ja jõulisimail meestel edaspidi vaid isekeskis, omavahel tühja paugutada. Ja imestada, et samal ajal liigub Eesti sinna, kuhu nemad tingimata kaasa liikuda ei taha.
Loe ka:
Priit Pullerits: kõvad mehed, kes paugutavad tühja
Postitused
